Teekond. George Enescu

TEEKOND

George Enescu

Peeter Margus, viiul

Lukas Gedvilas, klaver

George Enescu                    Sonaat viiulile ja klaverile nr.1 op.2 (1897)

1881-1955

                                    I Allegro vivo

                                    II Quasi adagio

                                    III Allegro

                                                                                               

                                    Sonaat viiulile ja klaverile nr.3 op.25 (1933)

                                    „dans le caractère populaire roumain”

                                    I Moderato malinconio

                                    II Andante sostenuto e misterioso

                                    III Allegro con brio ma non troppo mosso

Pablo Casals nimetas George Enescut „suurimaks muusikaliseks nähtuseks pärast Mozartit“.

George Enescu, kelle õpilaste hulka kuulusid muusikaajaloo väljapaistvaimad viiuldajad nagu Yehudi Menuhin, Christian Ferras, Ivry Gitlis, Arthur Grumiaux ja Ida Haendel, on ka ise tuntud kui oma põlvkonna üks parimaid viiuldajaid, suurepärane dirigent ja Rumeenia vaieldamatult kõige olulisem helilooja.

George Enescu viiulisonaate on salvestanud mitmed mainekad plaadifirmad, Naxos, Helios, Brilliant Classics, BIS, Hyperion nende hulgas. Järgnevad nopped pärinevadki salvestuste buklettidest.

- „Saame olla tunnistajaks ühe inimese ja kunstniku arengule. Esimese sonaadi viiulile ja klaverile kirjutas Enescu 16-aastaselt Pariisi konservatooriumi õpilasena. Kolmas sonaat on kirjutatud 29 aastat hiljem, juba rahvusvaheliselt tuntud kunstniku poolt. Enescu sonaadid on oma helikeelelt pärit justkui  eri ajastutest. Esimese sonaadi võiks paigutada hilisesse klassikasse ning teise kõrg-romantismi – epohhid mida noor tudeng pidi õpingute ajal endale süstemaatiliselt tutvustama. Palju hilisema, kolmanda sonaadi kirjutamise ajaks on helilooja väljendusviis kujunenud äratuntavalt enesculikuks, lastes kunstmuusikas ilutseda rumeenia rahvamuusikal.”

- „Rumeenlane George Enescu oli omamoodi mitmekülgne muusikaline geenius. Ta ei olnud mitte ainult suurepärane helilooja, vaid ka esmaklassiline viiuldaja ja dirigent, kellel oli suurepärane muusikaline mälu.
... Sonaat nr. 3 on puhas rumeenia rahvamuusika, kuid ühe erinevusega - siin ei ole ühtegi tõelist rahvaviisi. Enescu otsustas selle asemel kirjutada kõik ise, märkides partituuri uskumatult üksikasjalikult, et selgitada täpselt, kuidas iga viiulimängu efekt tuleb saavutada. Menuhin ütles nende märkuste kohta, et kui neid jälgida, kõlab sonaat nagu tõeline mustlasmuusika.”

Sonaat viiulile ja klaverile nr.1 op.2

„Enescu esimene viiulisonaat, mis on pühendatud õpetajale Joseph Hellmesberger Juniorile ja kirjutatud 17-aastaselt, on täis teadlikke ja alateadlikke viiteid Beethovenile ja Schumannile, Saint-Saënsile ja eriti Franckile. Helilooja nostalgilised ja peaaegu suhkrumagusad romantilised kujutluspildid annavad aeglases osas kergelt sünge, peaaegu salapärase koloriidi ning viiulil on kogu teose vältel vaid sekundaarne roll. Vaatamata helilooja noorele eale teose loomise ajal, on see sonaat üllatavalt kaasaegne ja suur Joachim olevat partituuri esmakordsel nägemisel reageerinud arvamusega: „See on ju isegi moodsam kui César Franck!“.”

Sonaat viiulile ja klaverile nr.3 op.25

„dans le caractère populaire roumain'”

„Enescu nimetas seda sonaati teadlikult sonaadiks „mustlasmuusika iseloomuga “ (dans la caractère populaire roumaine), mitte „mustlasmuusika stiilis“, sest tema jaoks tähendasid need kaks väljendit täiesti erinevaid asju. Tema jaoks tähendas „stiilis“ millegi uue loomist, samas kui „iseloomu järgi“ tähendas millegi juba olemasoleva kasutamist. Oma viiulisonaadi nr 3 jaoks laenas Enescu oma teemade loomiseks mustlasviiuldajate mängutehnikaid. Ta ei tahtnud kasutada olemasolevaid rahvamuusika meloodiaid, sest ta tundis, et tal ei olnud võimalust neid muusikaliselt edasi arendada. Ta kasutas veerandtoone ja kromaatilisi heliridu, et lõhkuda teose tonaalsust, kordas rütmilisi ja harmoonilisi vahendeid ning kasuta konkreetseid võtteid ja kaunistusi, mida kasutasid mustlasmuusikud.”