Suured unistused viivad suurte tegudeni ehk lugu Oliver Reimannist
.png)
Oliver Reimann on ehe näide sellest, et kes teeb see jõuab. Vaid 18-aastane Oliver on kätt proovinud nii lavastaja, näitleja, produtsendi, telereporteri kui ka manageri ametis ning seda kõike kooli kõrvalt. Ta on tõeline meeskonnamängija, kelle üüratu teotahe, oskus suurelt unistada ning teisi innustada võimaldab liigutada mägesid. Oliver oli vaid 12-aastane, kui ta näitlemisega tegelema hakkas ning oma esimese ametliku teatri-alase töökogemuse sai. “Mul õnnestus lihtsalt läbi heade tutvuste ja läbi ime saada Linnateatri lavastusse “Koletis kuu peal” ja sealt järjest edasi tulid juba “See hetk” ja “Vürst Gabriel”. Gabrieli etendusega samal suvel valiti Oliver näitlema ka menukasse noorteseriaali nimega “Miks mitte?!”, kus ta kehastas vene päritolu programmeerijat nimega Vadim.
Seriaali saamine mängis Oliveri elus märkimisväärset rolli - sealt leidis ta sõbrad, kellega koos ise etendusi lavadele tooma hakata. Võtetest ei möödunud nädalatki, kui koostöös seriaali pesamuna Emma Trossiga esimese lavastuse plaan paika pandi ja tegutsema hakati. “Emma tuli jutuga, et ta tahab midagi lavastada ja mina ütlesin, et teeme ära - kahe peale ikka julgem teha,” mäletab Oliver.
Esimese etendusena tuli välja õudussugemetega noortetükk “Offline”, mida saatis tohutu edu. “Sellel läks väga hästi, eriti arvestades seda, et see oli esimene ise tehtud suurem asi. Ja me müüsime 21 etendust välja,” meenutab ta. Tänaseks on Oliver välja toonud juba kolm etendust ning kõige värskem koguperelavastus “Siil Felix teeb bändi” ootab koroona vaibumist, et lavadele jõuda. Lisaks on Oliver aidanud kaaslavastajana lavastada ka tantsuansambel Sõlekese etendust „AASTAAJAD läbi Eesti luule, laulu ja tantsu“.
Näitlemise ja lavastamise kõrvalt tegeleb Oliver veel tantsimisega, laulab kooli vokaalansamblis Õunake, on bändide Arg Part ja Diskofon manager, töötab Eesti Televisioonis ning aitab igal vabal hetkel ka oma sõpradel hulljulgeid ideid ellu viia. Just õigesti valitud sõbrad on Oliveri arvates üheks võtmeteguriks unistuste reaalsuseks muutmisel. “Julgus hakkab ikkagi keskkonnast ja inimestest - kui sa tunned, et sul on nende inimestega hea ja turvaline ja sa ise usud sellesse - et see mida ma teen, on õige - siis see ongi väga suur jõuallikas, kust alustada.”
Tulevikus näeb Oliver end pigem produtsendi rollis. “Ma ise tunnen üha enam ja enam ennast kindlalt organisatoorses pooles,” mõtiskleb ta, kuid mõistab, et see ei takista tal ka muid huvitavaid erialasid proovida. Meie soovime Oliverile palju edu ja kordaminekuid! Teie aga hoidke silmad ja kõrvad lahti ning andke meile uutest noortest tegijatest märku. Kohtume juba järgmisel kolmapäeval!