Väga palju päikest / Очень много солнца / Vene Teater

Lavastus „Väga palju päikest” on Vene Teatri kunstilise juhi Dmitri Petrenko muusikalavastus, mis käsitleb 20. sajandi alguse luuletajate saatust ja loomingut. Lavastus räägib nende sõprusest ja muusadest, kirjanduslikest uuendustest ja saladustest. Lavastuse tuumaks on loominguline ja inimlik vabadus, kujutlusvõime piiritus. Esther Boli näidendis põimuvad Daniil Harmsi ja tema kirjandusrühmitusse kuulunud luuletajate ja kirjanike elulood nende poolt loodud poeetiliste tekstidega. Lavastuse muusika autor on Aleksandr Žedeljov, laule esitab näitleja Marika Otsa. Teatraalses tsirkusestiilis stsenograafia (kunstnik ja lavakujundaja Inga Silinja) ning stiilsed ja värvikad kostüümid (kostüümikunstnik Baiba Litinja) loovad mulje taideetendusest, mille välise sära taga on elu, pisarad ja armastus…

Tegijate sõnul peegeldab lavastus tänapäeva ja inimeste tunnetust selles. Igaühes meist on väga palju päikest. Ligi sada aastat tagasi püüdsid luuletajad ja noored loomingu kaudu hirmu eest põgeneda ja totalitaarse ajastu õuduse eest peituda. Kuna maailmas toimub nii palju kontrollimatuid sündmusi, keskenduvad inimesed sellele, mida nad saavad mõjutada. Sageli on selleks elu loominguline pool - peaaegu lapselik mängu- ja leiutamistunne kujuneb pääseteeks. Mängida pole kunagi hirmus. „Ma arvan, et see on kooskõlas sellega, mida me täna teeme, teades, mis maailmas toimub," kinnitab lavastaja.

„Väga palju päikest" on üldine lavaline kujund, mis peegeldab praegust ajastut ja inimeste tundeid. See on läbilõige meie päevadest ja sellest, kuidas hoida elu mõtet, kui tuttav maailm on kiires muutumises. „Sel ajal, kui me mängime ja publik meiega kaasa mängib, näib aeg peatuvat - ja just selles aja peatumise hetkes tekib veidi elu ja rõõmu, mis mõne jaoks võib osutuda päästeks,” sõnab Dmitri Petrenko.

Laval astub üles noor, aktiivne näitlejate põlvkond, kes on juba tuttav mitmetest Vene Teatri lavastustest. Nende energia on suurepäraselt ühendatud tegelaste otsustava elujaatusega. Harmsi ja teiste autorite julgust ja maksimalismi sõimati ja neid tühistati, kuid nad elasid naerdes edasi oma vaba kunsti maailmas. Ükski väline asjaolu ei suutnud murda nende elu- ja mängutahet. Nad ise mõistsid seda, nimetades oma teoseid „luuletusteks, mille taha saab end ära peita". Ja kes meist ei „peidaks" end ebaõnne, ebaõnnestumiste ja ebaõigluse eest – eesmärgi nimel, mida siiralt armastame?

Esietendus 19.09.2024

Osatäitjad: