Elava hinge otsimisel. Aleksandr Filippenko / Александр Филиппенко

Kui suurepärasel näitlejal Aleksander Filippenkol on siin maa peal mingi missioon, siis ilmselt on see võimalus tõestada kogu inimkonnale, et edtraadikunst jn mitte labasedd naljad või laulud fonogrammi abiga, vaid kõrge teatritribüün- millest näitleja pöördub  suhtlemiseks intelligentse ja tähelepaneliku publiku juurde ja saad temast tänuliku tagasiside.

Vene lavakunstis elab ja areneb kirjandusjteksi kunstelise lugemise hiilgav traditsioon, mida alisepanijatena olid niisugused suurkujud, nagu Vladimir Jahhontov, Aleksei Gribov, Mihhail Janshin, Igor Iljinski, hiljem – Sergei Jurski. Ja Aleksander Filippenko tegutseb praegu suurte traditsioonide jätkajana!  

Ta toob meid tagasi aega, mil tõeliselt suured näitlejad esinesid estraadil, mitte need, kes ei leidnud kohta teatris..

Tema hääl kõlab nagu talle hingeliselt lähedaste kirjanike ja luuletajate targade mõtete kaja: Zoštšenko, Averštšenko, Pasternak, Aksenov, Žvanetski, Võssotski, Okudžava, Levitanski, Dovlatov.

Seda etendust on vaja külastada mitte ainult sellepärast, et see on  suurepärane oma läbitungiva ainulaadsusega, vaid oma eesmärgiga kainestada teadvust, mis on praegu ummistunud ja on pideva infovääristamise vangis.

Filippenko mitte ilmaasjata  nimetab end „tõlkijaks autori omast vaataja keelele”.