„Figaro pulm“ kujutab ühtainsat tormilist päeva Almavivade majapidamises, kus krahvi paaž flirdib aedniku tütre Barbarinaga, jumaldades samas krahvinnat, kes armastab krahvi, kes tahab Susannat, kes on kihlatud Figaroga, kes on lubanud abielluda doktor Bartolo naise Marcellinaga, kes on piisavalt vana, et olla Figaro ema… ja see kõik sünnib Figaro pulmapäeva eelõhtul!
FIGARO PULM
Wolfgang Amadeus Mozarti koomiline ooper
Lorenzo Da Ponte libreto Pierre-Augustin Beaumarchais’ näidendi „La folle journée ou Le mariage de Figaro“ ainetel
Maailmaesietendus 1. mail 1786 Viini Burgtheateris.
Esietendus Rahvusooperis Estonia 3. veebruaril 2017
Kestus 3 h 20 min, ühe vaheajaga.
Itaalia keeles, eesti- ja ingliskeelsete subtiitritega.
Dirigendid: Risto Joost, Arvo Volmer, Lauri Sirp
Lavastaja: Marco Gandini (Itaalia)
Dekoratsioonikunstnikud: Maria Rossi Franchi (Itaalia), Andrea Tocchio (Itaalia)
Kostüümikunstnik: Simona Morresi (Itaalia)
Valguskunstnik: Rasmus Rembel
Koreograaf: Marge Ehrenbusch
„Figaro pulm“ kujutab ühtainsat tormilist päeva Almavivade majapidamises, kus krahvi paaž flirdib aedniku tütre Barbarinaga, jumaldades samas krahvinnat, kes armastab krahvi, kes tahab Susannat, kes on kihlatud Figaroga, kes on lubanud abielluda doktor Bartolo naise Marcellinaga, kes on piisavalt vana, et olla Figaro ema... ja see kõik sünnib Figaro pulmapäeva eelõhtul!
„Figaro pulm“ on Mozarti esimene koostöö libretist Lorenzo da Pontega, millele järgnesid „Don Giovanni“ ja „Così fan tutte“. Libreto on kirjutatud Beaumarchais’ vastuolulise näidendi ainetel, mida ei lubatud Viini teatrites esitada, sest laval ei tohtinud kujutada nutikaid teenreid, kes oma aristokraatidest peremehi ninapidi veavad. Kuid da Ponte libreto keskendub originaali satiiri asemel komöödiažanri ajatutele võtetele. Viini esietenduse edule järgnes peagi edu Praha Ooperis – triumf, mis tõi heliloojale tellimuse kirjutada „Don Giovanni“.
Mozarti muusika pulbitseb energiast, alates säravast avamängust kuni lennukate aariate ja värvikate ansambliteni, mis on paelunud publikut esietendusest alates. Muusikanumbrite kordamine publiku soovil muutus niivõrd sagedaseks, et pärast kolmandat etendust lubas keiser korrata vaid aariaid, et etenduse pikkus jääks mõistlikkuse piiresse.